Tartust tulles on mul alati pea mõtteid täis. Sel korral tuli minna süvitsi oma perekonna looga. See on ääretult huvitav, kuid samas vägagi mõtlemapanev. Huvitav, kui paljud inimesed oskavad luua seoseid enda ja oma vanemate või vanavanemate käitumis- või suhtemustrite vahel? Miks mõnede sugupuude paaride seas on massiliselt lahutusi, teistes elatakse hambad ristis ebarahuldavates suhetes, kolmandas ei suudeta katkestada alkoholismi ahelat, neljandas sulandutakse liialt lastega...
Mida ütleb alateadvus partneri valikul? Mida mõistus? Kui tugevale vundamendile ehitatakse oma armastuse lugu? Kuidas käitus minu vanaema? Kuidas ema? Mida tegin mina?Piiblis pole asjata öeldud, et vanemate patud nuheldakse kolmanda- neljanda põlveni. See iidne tõde vaatab vastu pea igalt koostatud genogrammilt. Aga kui paljud teavad sellest, et esivanemate õnnistus kümme ja enamgi põlve jõus on? Et tegelikult on meist igaühe võimuses katkestada meil lasuv needuse ahel? Et sellelt sarnaseid suhtemustreid täissirgeldatud pildilt vaatab vastu vaid üks takistus, too inimese igipõline vaenlane- suutmatus teha elus muudatusi. Muuta ennast, muuta olukorda või otsida abi.
Üks täiskasvanuks olemise lihtsaid tunnuseid on oskus võtta vastutus. See hõlmab ka "suurekssaamise vastutust" ehk vanemate tehtud vigade andeksandmist ning lahkudes päritoluperest elu jätkamist tuginedes iseenda kujundatud väärtushinnanguile. Väljakujunemata minapilt jätab inimese otsekui õhku. Korralikult laotud vundamendita ei ehita ei maja ega inimsuhteid...
Nii me siis joonistumegi põlvest põlve, ühest raskest ajast teise, vedades enesega kaasa lõputu hulga läbimurdmata sõlmpunkte ning teise sama palju põhjendusi. Kellele neid vaja? Mulle küll mitte!
Kas pole nii, et tihtilugu veaks elu justkui poolvägisi võõrale, tundmata rajale? Ega naljalt ei lähe! Pigem kahlata puusadeni tuttavate soolaugaste vahel, kui valida kuulu järgi kuivem variant. Tihtilugu tõrgub alalhoiuinstinkt kõige võimsamalt just seesmiste pingete tipul. Mõistus kisendab küll omasoodu, et "ära sa neisse jalajälgedesse enam astu!", kuid veri nõuab jäärapäiselt oma.
"Ja sa läed, ja sa läed, sa läed- kuni lõpuks näed... su ees on enda jäljed iga päev", laulab Tõnis Mägi.
Nii see kipub olema.
Tõsi, ega oliivipuu hakkagi kunagi viinamarju kandma, kuid korralikku lõikust vajavad aeg-ajalt mõlemad. Oma juurtest pole pääsu, aga võra kaunimaks ning viljakandvamaks teha on igati meie võimuses.
Teisalt, poolvägisi teistsuguse teeraja valimine ei pruugi samuti oodatud lahendust tuua. Kurbus ja hirm suudavad ikka korralikult pimedusega lüüa. Nii võid pea norus astudes komistada küll maasvedeleva kullakoti otsa, kuid sama tuimalt... sellest lihtsalt üle astuda. Ning keegi kõrvalseisjatest ei saa aidata.
Sest õnnetuks olemine käib paraku samuti põlvest põlve...
Kuidagi kurvaks kisub? Aga ma tahaksin niiväga, et inimesed mõtleksid!
Oma perele, oma tänasele päevale, oma õnnele, oma väärtusele.
"Kullakotid" on ju tegelikult kõikidel olemas.
Kui vaid õnnistust jaguks...
Armastan väga seda väikest tüdrukut, kes elab mu sees. Kutsun ta täna välja. Kontakti loomiseks surun ta pisikesse pihku... tumepruuniks kõrbenud leivakannika. Tean, et ta armastab neid! Tüdruk on veidi uje, ei vaata silma. Kükitan ta silmade kõrgusele. Ta naeratab veidi eemalolevalt. Panen käed õblukestele õlgadele. "Ütle alati välja oma arvamus ning õpi kehtestama piire," lausun. Veidi ärev pilk vilksatab elutoa poole, kust kostab vanemate hääli. "Nii on ka neile parem," julgustan veel. Siis tõusen püsti. Asetan käed lapse pealae kohale. Mu huuled liiguvad vaikselt. Silitan kaht peenikest patsi. Me pilgud kohtuvad. Nüüd on see tehtud. Tüdrukuke pöörab ümber ja läheb. Tema tuba on koridori lõpust vasakul...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar