Vanaemaks olemise aegu
tänasega tahaks vesta juttu,
partneriteks minevik ja praegu,
teemaks: miks nii otsatumalt ruttu?
Homse kohvitassi jätaks võtta,
kui on taas see hetk, mil pole kiire,
tänasega vesteldes ei tõtta
ükski meist. Sest ajal pole piire.
Lapselaste hingamise saatel
lõunaunest rännak saab, kus eile
omandamas hoopis teise vaate
põlvest põlve hoolivaile meile.
Meile, kes kord väikste plikadena
paljasääri mere poole jooksid.
Minagi seal lippan, oh mis kena!
Eile, kas veel kohvilisa tooksid?
Homsesse meid kellakägu kukub,
tänasise minevikku lisab.
Minagi kord vajun ajalukku,
ometi on ema mul. Ja isa.
Põlvnemist ja olemise homset
tänasega rahulolu aitab
hoomata. Ja vanaema kombel
pehme käega laste põski paitab…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar