Alkoholismist

 Oli tatine jaanuarihommik. Külm vihm nuttis mu aknaruudule erakordselt lahmakaid pisaraid, olles selleks hommikuks ära sulatanud viimasegi lumivalge tooni veel mõni nädal tagasi uljalt kõrguvatelt lumehunnikutelt. Kõhetukstõmbunud ja tund-tunnilt väetimaks kahanenud hallvalged lume- ja veesegused maaslamajad latakad pritsisid peale astudes tatti ja nuttu, nende üle oli aga end heitnud lugematu hulk okkaid ja raage, tuule poolt mahapillutatud pisikesi mängukanne. Päris paljakssulanud saarekestel, mida polnud samuti vähe, sekundeeris oma alastuses võika pruunikarva irvega sügisene kõdu. Kui miski on kole, siis see. 

Või oli otsas. Otsustasin Maxima kasuks, kuna sealt saab õnne korral ostukotti lennutada ka mu lemmikuid, keedetud hiidkrevette. Viska korra pannile, maitsesta veidi ja mmm... Või söö otse kestadest, kah ülihää. Hind pea olematu, paar eurot ja peale, mis nii viga end hellitada!

Maxima sini-punane logo kiiskas ses uduhallis sajus ja lögas lausa võõrkehana, poe väljapääsu kõrval, varikatuse all, seisid aga tuttavad mustjad kogud oma tavalisel, sel päeval vaat et tasakaalustavalgi moel. Nad tekivad sinna millalgi kaupluse avamistunni paiku, seisavad suhteliselt muutumatult kogu päeva, ja kaovad uue kuupäeva terenduse eel hilisesse öhe. Kuhu, ei tea.

Sel päeval oli aga kogu see seisev rahu vaid näiline. Korraga olid mõned neist koos minuga Maximas. Jah, just nii oligi. Pood oli täiesti tühi, riiulite vahel jalutasime vaid meie – mina ja mustades riietes nemad. Piidlesin neid vargsi. Kaks neist lugesid konserviriiulite vahel hoolikalt punaseid sente. Kas jagub? Näe, veel mõned! 

Mütsi ei kandnud kumbki, õige ka! Mats võtvat ju toas mütsi maha. Ometi tundus mulle, et paljas pea on pigem nende loomulik olek, kui rõhutatud viisakus. 

Ühel oli seljas päevinäinud ja pisut määrdunud jope. Teine tundus pisut kobedam, oli aga pelgalt dressipluusis. Jalas olid mõlemal midagi dressipüksilaadset ja natuke lääpatallatud kingad. Eks pori sees olegi keerukas oma jalavarje puhta ja korralikuna hoida. Ei, nad ei näinud sugugi liiga "hullud" välja, pigem lausa tavalised, pisut väsinud inimesed. Ja must värv heidab ju ka omi, inimese jumet mitte kõige paremini esile toovaid varje. 

Korraga märkasin, et üks mees oli lausa ilusate, intelligentsete näojoontega. Tal oli tõsine, pisut kurblik pilk ja üsna alandlik olek. Ei, mitte selline, nagu peksasaanud koeral, vaid selles tundus olevat möödunud aegade väärikust. Elukogemust, aga ka haavatasaamist. Muidugi ei saa ma riiulite vahel hinnanguid anda, aga nii see näis. 

Mul hakkas kohutavalt kahju. Olen alkoholismiga kokku puutunud mitmel moel. Lähedalt ja pisut kaugemalt. Mu vanaisa on mu jaoks mõneti kangelane. Olles läbi tulnud kohutavatest sõjakoledustest, pääsenud mitmel korral surmast, kaotanud sissetungijate püssikuuli läbi sõbrad, põgenenud läbi metsade nii venemase kui sakslase eest ja jäänud ilma kodust, hakkas ta jooma. Ma ei tea, kas ta oleks jooma hakanud ka ilma kõike seda ilmvõimatut üle elamata. Aga kas see midagi muudabki. Igatahes oli hiljem tema näol tegu mehega, kelle peale ta pere ei saanud kindel olla. Kes jõi end pildituks igal perekondlikul tähtpäeval ja kelle viina- või pohmellihais, segunenult odava filtrita sigareti omaga, jääb igaveseks mällu. Vanema põlvkonna mälestused on veelgi tõsisemad, aga kuna need pole minu omad, ei saa ma neid siin jagada. Pealegi, ta oli mulle oluline inimene. Ta armastas mind väga. Mina teda ka.

Siiski, kui mitte varem, siis vanaemast pääses valla meie pere kaassõltuvuse muster – meestelt ei saa midagi oodata, tuleb loota vaid iseendale. Enese maksmapanek ei ole võimalik, muidu kukub kõik kokku. Ultimaatumid ei toimi. 

Võimalik, et mõnigi noogutab – sõjaajast alguse saanud hullupööra tugevate ja vintskete naisliinidega suguvõsad, mille muudunud mustrid Eestimaa perede tänastki päevagi kaunistavad, on ilmselt siiani tublis enamuses. 

Lähisuhe sõltlasest partneriga on nagu sõit ameerika mägedel. Eriti siis, kui ta on nii-öelda toimiv. Toimivatega on tõusud ja langused juba seetõttu järsemad ja valusamad, et intelligentsus on selles kontekstis mõistmist raskendav asjaolu. Kui sind ühist eluvankrit vedades aeg-ajalt reetmise, altvedamise, valetamise, usalduse kuritarvitamise ja muu lubamatu kaudu piltlikult öeldes ristseliti külmale kivipõrandale heidetakse, kust end ilma igasuguste eranditeta ise pead üles upitama, parandades muidugi ka ise oma haavad ja mõistuse, misjärel mõnda aega jälle midagi "meielaadset" mängitakse, on tegemist pideva inimvõimete piiril kõndimisega. Keegi ei peaks seda vabatahtlikult tegema. Kaassõltlased aga teevad.

Alkoholism on haigus. Aju, ainevahetuse ja hormoonide katkiläinud toimimine. Sellest ei paraneta mitte kunagi. Nagu diabeedistki. Või artriidist. Ainult et need kaks viimast ei hävita ümbruskonda, lähisuhteid, väärikust. Alkoholism tapab aga kõik. Viimaks hakkame neid jälestama. Nad tunduvad olevat väärt alandamist, solvanguid, karjumist, needmist. Ometi on ka nemad olnud väikesed, armastusest sündinud poisid-tüdrukud, kes olid põnevil jõulude ja sünnipäevade eel, kel olid oma väikesed metsaonnid ja suured unistused. 

Nüüd lugesid need kunagised väikesed poisikäed, nüüdsed parkunud mehe kämblad punaseid sente. Jagus! Isegi kaheks!

Tõmbusin eemale. Mul pole lahedust. Lahendus, mida enda elus kasutasin, oli liiga ekstreemne. Tean, et olengi vintske. Mul oli hoolivust, jaksu, visiooni ja elujõudu. See toimis. Teist korda ma seda ei teeks. Ealeski. Teistele ka ei soovita. 

Alkohoolikutel tuleb endal hakkama saada. Nende peredel, kui neid veel on, tuleb ameerika mägedelt maha tulla, enne kui pea plahvatab või mõistus kaob. Lapsed kordavad meie mustreid, seda me ju ei taha. Vastutus peaks olema iga täiskasvanu vabadus ja valik, laskem siis seda võtta, kasvõi ohates või nuttes. Ikka tahaks ju aidata, aga nii aitamegi kõige enam. Paranemise suunal või… 

Põhja- või surnuksjoomise eest vastutab jooja, mitte keegi teine. Nii karmilt, kui see ka kõlab. Nagu suitsiidigi puhul, paraku. Räägin ikka täiskasvanutest. 

"Krt, kus mul käib närvidele, et seda krdi raha ei ole!" Intelligentse röögatus. Niisiis, teiseks pudeliks siiski ei jagunud. Masin sõi klõbinal viimased sendid. Turvamees oli kõrval väga valvas. 

Hämardub. Vihma nutt on lakanud. Valget värvi tekiks nagu hämaruse taustal pisut juurde. Järk-järgult süttib tänavavalgustus. Rasked piisad mu tamme tugevatel oksadel löövad pärlikettidena sätendama. Kaugemas reas seisvad raagus puud joonistuvad halli taeva taustal peenelt, otsekui pliiatsiga tehtult. Kui miski on ilus, siis see. 

Sulalumi ja tatt kaovad tasapisi fookusest. Sätin end veelgi mugavamalt tugitooli.

Ehk kallaks piisakese likööri tee ja lugemise kõrvale? Noh, nii õhtu hakuks...

Vaikimisi

Suhtest ilmajätmine on vägivald. 

Me ei ole inimestena loodud olema päris üksi. Isegi kui elame üksinda. Ikka on me ümber suurem või väiksem perering ja ka töökohal ning sõpruskonnas ümbritsevad meid suhted. 

Suhted ei ole alati head, selged ja läbipaistvad. Esineb eriarvamusi, mõistmatust ja konflikte. See ei ole kuidagi ebanormaalne. Eriarvamused rikastavad, mõistmatused saab selgeks rääkida ja konfliktid lahendada. Empaatilise ja vastutustundliku täiskasvanu oskuste arsenali võiks kuuluda eluterve läbirääkimiste oskus, mis toimub tavaliselt konstruktiivse vestluse vormis ja ei sisalda hääle tõstmist, kolmandate osapoolte kaasamist ning muid manipulatiivseid võtteid. 

Kui üks osapool palub konflikti või eriarvamuse lahendamist, tuleks teda kuulda võtta. Vaikimine, mis võib tunduda legaalne viis näidata oma solvumist, mitte-hakkamasaamist või ükskõiksust, ei ole parim lahendus. Vaikimine ei lahenda midagi ega ei vii mitte kuhugi. Vastupidi- suhtest ilmajätmine on samasugune vägivald, nagu karjumine, mõnel juhul lööminegi. 

Jah, vaikimisel võib olla eri põhjuseid, kuid tema sisuks on tavaliselt ikkagi tühipaljas manipulatsioon, enese ohrirolli asetamine või vastupidi, teise alavääristamine. Tegelikult vastutab iga täiskasvanu ise oma emotsionaalse heaolu eest ja suhe, mis seda heaolu ei toeta, tuleks võtta muul viisil luubi alla. Vaikimisega asetame keerukasse olukorda nii need, kellele see karistuseks või mõjutamiseks suunatud, kui suures plaanis ka iseennast. Vaikijaga ei ole turvaline.

Kirjutatu kehtib nii lähisuhtes, kui ka muudes olulistes suhetes, näiteks sõpruse või tööalase suhte korral. Räägi inimesega! 

Kao minema

Tal ei olnud oma isale mitte midagi öelda. Terapeut proovis üht- ja teistviisi, aga asjata. Isegi "kao minema" tundus liigne pingutus, mida ta ei väärinud. Rääkimata tänust. Jou, mees, tänks, et andsid mu lastele muusikaande, vilksatas küll korraks peast läbi, aga seegi tundus mõttetu. Muusikat tuli teisestki harust. 

See isa oli ta kaks korda hüljanud. Esmalt enne sündi ja teist korda siis, kui ta teismeea lõpul entusiastlikult ta üles otsis, nad mõnda aega kohtusid, aga siis enam mitte. Isa vist tüdines. Kui ta teise lapse sünnitas, ei soovinud see mees talle õnnegi. Selline isa.

Päris isa oli hoopis teine mees, see, kes teda tegelikult kasvatas. Mitte bioloogiline, vaid kasuisa, aga sedasi polnud ta teda kunagi kutsunud. Ikka isa. Seda isa ta tundis ja mõistis. Teadis tema kitsaskohti, reaktsioone ja nõrkusi. Aga ka tugevusi. Sellegi isa käitumine ei olnud kõiges aktsepteeritav, kohati lausa üle mõistuse hullumeelne, aga samas ta teadis, et see isa ei jätaks teda hätta. Sellele isale oli tal teraapias mõndagi öelda. 

Tegelikult oli muidugi ema paljude asjade võti. Võib öelda, et lausa enamuse. Kui ema verinoore rasedana sellesama "bioloogilise isa" (jutumärgid tulid küllap selle sõnapaari liiga ületähtsustatud varjundist või kui soovite, siis ka irooniast) või "seemnemehe" poolt (nagu ta ise väiksena nimetas) hüljati, surus see väljakujunemata naisehakatis kõik oma tunded osavasti alla, säilitades sellega oma lapse ja iseenese eluõiguse. Arvamuse oma esimese suure armastuse julma käitumise kohta ütles ta välja alles aastaid hiljem. Nad olid siis juba ammuilma taaskohtunud ja vestelnud, aga neil kordadel oli ema näidanud, et tal on täiesti okei, et tegelikult polnud see midagi. 

See rahulik, kuid konkreetne väljaütlemine oli “bioloogilisest isast” muusikalisele geeniusele täiesti talumatu ja ta kadus hoobilt silmapiirilt.

Nüüd oli ta ise noor naine, väikeste laste ema. Veidike omadega sasipuntras. Ei tea, kui palju on selles isade lugu, kui palju ema eluteed. Korduvaid mustreid jagub. Näiteks see, et ellu tuleks tuua jõukust, siis on lihtsam ja muretum. Selle teemaga tegeleb ta (vähemalt mõtetes) eriti intensiivselt. Isa teema, kas pole? Selle mitte-bioloogilise. Aga see, et emotsioonid, mida tekitavad suhted, tuleb lihtsalt ära kannatada... Ema. 

Ema pole kunagi vaesuses virelenud. Küll aga on selle naise hing olnud väga pikalt näljas. Nälja kustutamiseks tuleb teatavasti süüa. Söömine teeb aga paksuks. Paks olla pole naiselik. Tüse naine ei vääri õnne. Õnne väärib vaid ilus, sale, tegus ja tark. Seega tuleb teha tööd. Tuleb kaalus alla võtta. Tuleb veel enam pigutada. Seejuures tuleb seesmiselt särada. Tuleb... Ah, et kõiges korraga ei jaksa? Peab jaksama! 

Kus on need isad, kes ütlevad oma väikestele tütardele, kui ilusad ja täiuslikud nad on? Ilma armastuse välja teenimiseta. Lihtsalt tänu oma olemasolule! Kus on need mehed. kes ütlevad nende tütarde emadele, kui ilusad ja täiuslikud nad on? Ilma armastuse välja teenimiseta. Lihtsalt tänu oma olemasolule!

Aga tema seisab silmitsi oma isaga. Ja ei suuda talle isegi "kao minema" öelda...

Armastus

 Ta on iga päev sinu kõrval. Ta ärkab koos sinuga, uinub, käsi ümber sinu. Ta ütleb, et armastab sind, aga tunned seda selletagi, armastus lihtsalt kiirgab temast. Saad teda usaldada. Ta kuulab sind. Ta teeb kõik, et sul oleks hea ja rahulik elu. Tunned end temaga hoituna. 

Sa tead, et ta ei reeda sind. Tead, et ükskõik, mis ka ei juhtu, tema on vankumatult su kõrval. Lihtsalt, sinu olemuse pärast. Teisiti see lihtsalt ei saakski olla. Sinagi hindad eelkõige ta olemust, tema viisi sinu kõrval elada. Tema käte soojust, tema silmi, tema mehelikku sarmi. Seda “miskit”, mis teeb ta nii lõpmata eriliseks.

Armastus väljendub pisiasjades ja samas tunned aukartust ta suuruse pärast. Mõneti võib Jumala ja maise, mehe ja naise armastuse vahele tõmmata võrdusmärgi, vähemalt on see sihtpunkt, mille poole püüelda. Minu meelest on olulisteks märksõnadeks veel puhtus, läbipaistvus, julgus ja selgus. Aga sellestki ei piisa. Tunne. 

Ei, mitte see tunne, mis võtab une ja söögiisu. Kuigi ka see on algul vajalik. Mitte ka see tunne, mis paneb tegema meeletusi. Kuigi ka seda on hiljem põnev meenutada. Hoopis see rahulik koosolemine, mis laseb teineteise kaisus lebades, südamel rahulikult tuksuda. Elu rütmis. 

Aga vahepeal ka mitte. Vahepeal võrsub lihtsast olemisest midagi hoopis võimsamat, metsikumat, äraarvamatut. Intiimsus. Kirg. Jaht. Kehade mäng. Täielik teineteisele avanemine. Üheskoos tõusmine taevalikesse kõrgustesse. Ekstaas. 

Armastus peaks hõlmama kõike, olles ise ääretult lihtne. Headust. Mõnu. Küllust. Imestamist. Armastus on ime.