Kirjad läbi lillede
reede, 24. märts 2023
Õnnetunne
neljapäev, 23. märts 2023
Pere lugu
Tartust tulles on mul alati pea mõtteid täis. Sel korral tuli minna süvitsi oma perekonna looga. See on ääretult huvitav, kuid samas vägagi mõtlemapanev. Huvitav, kui paljud inimesed oskavad luua seoseid enda ja oma vanemate või vanavanemate käitumis- või suhtemustrite vahel? Miks mõnede sugupuude paaride seas on massiliselt lahutusi, teistes elatakse hambad ristis ebarahuldavates suhetes, kolmandas ei suudeta katkestada alkoholismi ahelat, neljandas sulandutakse liialt lastega...
Mida ütleb alateadvus partneri valikul? Mida mõistus? Kui tugevale vundamendile ehitatakse oma armastuse lugu? Kuidas käitus minu vanaema? Kuidas ema? Mida tegin mina?Piiblis pole asjata öeldud, et vanemate patud nuheldakse kolmanda- neljanda põlveni. See iidne tõde vaatab vastu pea igalt koostatud genogrammilt. Aga kui paljud teavad sellest, et esivanemate õnnistus kümme ja enamgi põlve jõus on? Et tegelikult on meist igaühe võimuses katkestada meil lasuv needuse ahel? Et sellelt sarnaseid suhtemustreid täissirgeldatud pildilt vaatab vastu vaid üks takistus, too inimese igipõline vaenlane- suutmatus teha elus muudatusi. Muuta ennast, muuta olukorda või otsida abi.
Üks täiskasvanuks olemise lihtsaid tunnuseid on oskus võtta vastutus. See hõlmab ka "suurekssaamise vastutust" ehk vanemate tehtud vigade andeksandmist ning lahkudes päritoluperest elu jätkamist tuginedes iseenda kujundatud väärtushinnanguile. Väljakujunemata minapilt jätab inimese otsekui õhku. Korralikult laotud vundamendita ei ehita ei maja ega inimsuhteid...
Nii me siis joonistumegi põlvest põlve, ühest raskest ajast teise, vedades enesega kaasa lõputu hulga läbimurdmata sõlmpunkte ning teise sama palju põhjendusi. Kellele neid vaja? Mulle küll mitte!
Kas pole nii, et tihtilugu veaks elu justkui poolvägisi võõrale, tundmata rajale? Ega naljalt ei lähe! Pigem kahlata puusadeni tuttavate soolaugaste vahel, kui valida kuulu järgi kuivem variant. Tihtilugu tõrgub alalhoiuinstinkt kõige võimsamalt just seesmiste pingete tipul. Mõistus kisendab küll omasoodu, et "ära sa neisse jalajälgedesse enam astu!", kuid veri nõuab jäärapäiselt oma.
"Ja sa läed, ja sa läed, sa läed- kuni lõpuks näed... su ees on enda jäljed iga päev", laulab Tõnis Mägi.
Nii see kipub olema.
Tõsi, ega oliivipuu hakkagi kunagi viinamarju kandma, kuid korralikku lõikust vajavad aeg-ajalt mõlemad. Oma juurtest pole pääsu, aga võra kaunimaks ning viljakandvamaks teha on igati meie võimuses.
Teisalt, poolvägisi teistsuguse teeraja valimine ei pruugi samuti oodatud lahendust tuua. Kurbus ja hirm suudavad ikka korralikult pimedusega lüüa. Nii võid pea norus astudes komistada küll maasvedeleva kullakoti otsa, kuid sama tuimalt... sellest lihtsalt üle astuda. Ning keegi kõrvalseisjatest ei saa aidata.
Sest õnnetuks olemine käib paraku samuti põlvest põlve...
Kuidagi kurvaks kisub? Aga ma tahaksin niiväga, et inimesed mõtleksid!
Oma perele, oma tänasele päevale, oma õnnele, oma väärtusele.
"Kullakotid" on ju tegelikult kõikidel olemas.
Kui vaid õnnistust jaguks...
Armastan väga seda väikest tüdrukut, kes elab mu sees. Kutsun ta täna välja. Kontakti loomiseks surun ta pisikesse pihku... tumepruuniks kõrbenud leivakannika. Tean, et ta armastab neid! Tüdruk on veidi uje, ei vaata silma. Kükitan ta silmade kõrgusele. Ta naeratab veidi eemalolevalt. Panen käed õblukestele õlgadele. "Ütle alati välja oma arvamus ning õpi kehtestama piire," lausun. Veidi ärev pilk vilksatab elutoa poole, kust kostab vanemate hääli. "Nii on ka neile parem," julgustan veel. Siis tõusen püsti. Asetan käed lapse pealae kohale. Mu huuled liiguvad vaikselt. Silitan kaht peenikest patsi. Me pilgud kohtuvad. Nüüd on see tehtud. Tüdrukuke pöörab ümber ja läheb. Tema tuba on koridori lõpust vasakul...
Muulil
Mulle tohutult meeldivad kaugele merre ulatuvad poolsaared, maaribad, kaljud või muulid. Kui vähegi võimalik, turnin neid mööda kaugeima võimaliku punktini, sinna, kus viimase kivimüraka sädelev selg laine laine järel üle uhutakse ja edasi terendab vaid mäslev meri ühes taamal taevaga ühineva silmapiiriga. Mulle meeldib olla lõputu avaruse tunnistajaks, lõõtsuda tormituulte meelevallas, tajuda looduse ürget jõudu ja ometi tunda end turvaliselt- sest silmapiir on ju vaid inimlik mõõde ja vastaskallas tajumise küsimus...
Sel korral hüplesin Pärnu muuli toredatel kividel. Mul oli seljas sellisele tegevusele hoopiski mittevastav rõivastus- hele villane jakk, kaamelikarva püksid ja kerge kontsaga saapad. Olin ju tulnud hoopiski konverentsile, kus pidasin muuhulgas ettekande. Mõte minna muulile kõndima oli küpsenud spa kõigutamatus rahus, merevaatega mõnusas toas.
Pärnu muul on laotud suhteliselt ühetasastest kividest. Mõtlesin selle olevat otsekui inimese elutee. Ütleme, et keskmised, enam-vähem ühesuurused lameda seljaga kivid, millel on kõige hõlpsam hüpata, olen kogu oma teekonnaga mina ise, kõrvalasetsevad aga mu lähikondlased. Äärtel on koha sisse võtnud kaugemad, ajutisemad ja juhuslikumad tutvused. Elu (ehk raja) jooksul kivid muutuvad- lähedasemad vähem, kaugemad enam. Muuli lõpus jäävad äärmised kivid üha väiksemaks, kuni kaovad sootuks.
Mõni kivi su "lähikondlastest" ehk kõrvalrajalt võib olla tahumatu, jättes sinu ja tema vahele prao, kraavi või lausa haigutava augu. Samas teine, sama tahumatu, naaldub su külge, otsekui hoolikalt paigutatud sobiv puzzletükk. Nagu eluski- mõnega sobid vaat et kõiges, teisega tekib aga vaid mõningaid kokkupuutupunkte.
Eks me ole kõik omamoodi tahumatud- nagu muulikivid. Oi, kuidas olen vahel hädas iseenda tahutuse, lihvituse ja perfektsuse tagaajamisega! Enamik inimesi tundub suutvat sellega märksa leplikumalt toime tulla. Minu siseheitlused haaravad ikka vahel ka kiviraiduri tööriistakasti järele!
Muide, ka "oma kindlal rajal" võib vahel varitseda mõni märg kivi, mis sunnib hüppama kõrvateele. Teate ju küll, mida tähendab, kui kivi on märg? See on otsene oht libastumiseks! Või veel hullem- pikali prantsatamiseks! Niisiis- kui muul tähendaks ainult üht rivi sirgelt laotud kive, ei oleks sedapuhku millelegi- ehk selle jutu kontekstis kellelegi toetuda. Mina vajan küll aeg-ajalt "hüppeid kõrvale". Ärge seda nüüd valesti mõistke! Vajan lihtsalt teistelt, kõrvalolevatelt kuivadelt kividelt, toetust. Küünarnukitunnet.
Saapatallad, olles kokku puutunud märja, lainete poolt üleuhutud kiviga, vajavad kuivamiseks aega. Seni tuleb olla hüpetega tohutult ettevaatlik. Need on otsekui raskemad perioodid elus, mil tuleb teha kaalutletud otsuseid, võibolla hetkeks lausa peatuda. Kuni saapatallad kuivavad, ei teeks paha ka üle õla oma teekonnale tagasi vaadata. Mina vaatasin ja kujutage pilti- mu seljataga laius kogu oma värviilus sügisene vikerkaar. Küllap on me kõigi olevikus ja minevikus palju kaunist- unustame vaid tihtilugu vaadata ja märgata. Või on kogu aeg kiire...
Kukkumine siiski tuli. Tean ka, miks. Ma ei märganud, et mu oma rada kadus ühel hetkel lihtsalt ära. Lamedate kivide asemel kõrgusid üksikud, ebakorrapäraselt laotud kõrged mürakad. Kaotasin pinna jalge alt just hetkel, mil otsustasin tagasi pöörduda. Mu jalg libises otsekui suusk kahe kivi vahele, külg ja vasak käsi prantsatasid neist ühe kivi konarlikule turjale. Päikseprillid aga pudenesid otse vette. Minu ilusa heleda jaki vasak käis kattus hetkega vetikate ja sopa kummalise kompotiga. Luud-kondid tundusid terved olevat. Ainult et... ma ei julgenud enam liikuda.
Kas pole ka päriselus nii, et mõni kriis või prohmakas võtab meilt julguse edasi liikuda, see "oma tee" uuesti üles otsida? Vahel oleks vaja tunnetuse taastamiseks... võtta vaid saapad jalast! Seda ma tegingi. Imestasin, et kuidas ma varem nii lihtsa asja peale ei tulnud. Kivid ei olnud sel oktoobripäeval sugugi külmemad, kui suvel. Jalatallad tunnetasid eksimatult iga konarust neis, iga väiksematki ebatasasust. Ka märg kivi andis taldadega kokkupuutel silmapilkse hoiatuse. Pealegi, paljajalu polnudki niiväga libe. Kekslesin kergelt nagu hirv. Minu teekond tagasi kaldale kestis minekust poole vähem ja oli poole teadlikum ja kindlam.
Kes üldse ütles, et ma tingimata pean jõudma muuli lõppu? Mänglevad lained ja silmapiir paistsid ju veidi kaugemaltki ilusti kätte! Ka elus seatavad eesmärgid peaksid olema ikka hõlpsasti täidetavad. Pisut pingutust on igati okei. Liiga kõrged nõudmised võivad aga vaid sandistada.
Paljajalu kivilt kivile hüppamine oli minu teraapia. Minu sügav tunnetus teekonnast. Lihtsate tõdede kordamine, eksimuste andestamine, tahumatuse tunnistamine, suurepärane punkti- ehk hetkes kohalolu massaaž.
Ja lisaks naiseliku väega taastäitumise ilus hetk.
Vanaemaks olemise aegu
Kodune hommik
Kodustes hommikutes on rohkelt õnnetunnet, aga see ei ole tavapärane, südamest õhkupaisatud õnn, mille olemasolust kõik ümbruskaudsed osa peaksid saama, vaid vaikne, sissepoole õnnelik olemine.
Näilisus
Ta oli sageli mõelnud, kelle jaoks ta õigupoolest oma elu elab. Selle elu näiline kordaseadmine oli võtnud tubli tüki ta olevikust ja närvikavast. Talle tundus, nagu peaksid kõikidel inimestel olema ühesugused ootused, vajadused ja tahtmised, millest moodustub "õige elu kesktee" ja ta ei taibanud pikka aega, et see on kõigest näilisus.
Õnnetunne
Rõõmuvitamiinid ja õnnehormoonid astuvad sinu ja minu käevangus sätendava valguse poole, teispool tardumuse ja paigaltammumise tumedat piiri...
-
Rõõmuvitamiinid ja õnnehormoonid astuvad sinu ja minu käevangus sätendava valguse poole, teispool tardumuse ja paigaltammumise tumedat piiri...
-
Ta oli sageli mõelnud, kelle jaoks ta õigupoolest oma elu elab. Selle elu näiline kordaseadmine oli võtnud tubli tüki ta olevikust ja närv...
-
Tartust tulles on mul alati pea mõtteid täis. Sel korral tuli minna süvitsi oma perekonna looga. See on ääretult huvitav, kuid samas vägag...