reede, 24. märts 2023

Õnnetunne

Rõõmuvitamiinid ja õnnehormoonid
astuvad sinu ja minu käevangus
sätendava valguse poole,
teispool tardumuse
ja paigaltammumise
tumedat piiri.
Võbelev valgusvihk
viimistleb meid tulihingelisteks
taeva poole lõõmavateks 
kaksikleekideks.
Anname ümbritsevale valgust ja sooja.
Lõkendame naerust ja õnnetundest.
Põimume teineteisega ühte,
teineteist kõrvetamata,
painutamata,
sulatamata.
Imestame isegi,
et see kõik on tõesti võimalik!

 

Haiku

 Nutune sügis
Sõrmitseb hingekeeli
Piisk piisa haaval

neljapäev, 23. märts 2023

Pere lugu

 Tartust tulles on mul alati pea mõtteid täis. Sel korral tuli minna süvitsi oma perekonna looga. See on ääretult huvitav, kuid samas vägagi mõtlemapanev. Huvitav, kui paljud inimesed oskavad luua seoseid enda ja oma vanemate või vanavanemate käitumis- või suhtemustrite vahel? Miks mõnede sugupuude paaride seas on massiliselt lahutusi, teistes elatakse hambad ristis ebarahuldavates suhetes, kolmandas ei suudeta katkestada alkoholismi ahelat, neljandas sulandutakse liialt lastega...

Mida ütleb alateadvus partneri valikul? Mida mõistus? Kui tugevale vundamendile ehitatakse oma armastuse lugu? Kuidas käitus minu vanaema? Kuidas ema? Mida tegin mina?
Piiblis pole asjata öeldud, et vanemate patud nuheldakse kolmanda- neljanda põlveni. See iidne tõde vaatab vastu pea igalt koostatud genogrammilt. Aga kui paljud teavad sellest, et esivanemate õnnistus kümme ja enamgi põlve jõus on? Et tegelikult on meist igaühe võimuses katkestada meil lasuv needuse ahel? Et sellelt sarnaseid suhtemustreid täissirgeldatud pildilt vaatab vastu vaid üks takistus, too inimese igipõline vaenlane- suutmatus teha elus muudatusi. Muuta ennast, muuta olukorda või otsida abi.
Üks täiskasvanuks olemise lihtsaid tunnuseid on oskus võtta vastutus. See hõlmab ka "suurekssaamise vastutust" ehk vanemate tehtud vigade andeksandmist ning lahkudes päritoluperest elu jätkamist tuginedes iseenda kujundatud väärtushinnanguile. Väljakujunemata minapilt jätab inimese otsekui õhku. Korralikult laotud vundamendita ei ehita ei maja ega inimsuhteid...
Nii me siis joonistumegi põlvest põlve, ühest raskest ajast teise, vedades enesega kaasa lõputu hulga läbimurdmata sõlmpunkte ning teise sama palju põhjendusi. Kellele neid vaja? Mulle küll mitte!
Kas pole nii, et tihtilugu veaks elu justkui poolvägisi võõrale, tundmata rajale? Ega naljalt ei lähe! Pigem kahlata puusadeni tuttavate soolaugaste vahel, kui valida kuulu järgi kuivem variant. Tihtilugu tõrgub alalhoiuinstinkt kõige võimsamalt just seesmiste pingete tipul. Mõistus kisendab küll omasoodu, et "ära sa neisse jalajälgedesse enam astu!", kuid veri nõuab jäärapäiselt oma.
"Ja sa läed, ja sa läed, sa läed- kuni lõpuks näed... su ees on enda jäljed iga päev", laulab Tõnis Mägi.
Nii see kipub olema.
Tõsi, ega oliivipuu hakkagi kunagi viinamarju kandma, kuid korralikku lõikust vajavad aeg-ajalt mõlemad. Oma juurtest pole pääsu, aga võra kaunimaks ning viljakandvamaks teha on igati meie võimuses.
Teisalt, poolvägisi teistsuguse teeraja valimine ei pruugi samuti oodatud lahendust tuua. Kurbus ja hirm suudavad ikka korralikult pimedusega lüüa. Nii võid pea norus astudes komistada küll maasvedeleva kullakoti otsa, kuid sama tuimalt... sellest lihtsalt üle astuda. Ning keegi kõrvalseisjatest ei saa aidata.
Sest õnnetuks olemine käib paraku samuti põlvest põlve...
Kuidagi kurvaks kisub? Aga ma tahaksin niiväga, et inimesed mõtleksid!
Oma perele, oma tänasele päevale, oma õnnele, oma väärtusele.
"Kullakotid" on ju tegelikult kõikidel olemas.
Kui vaid õnnistust jaguks...

Armastan väga seda väikest tüdrukut, kes elab mu sees. Kutsun ta täna välja. Kontakti loomiseks surun ta pisikesse pihku... tumepruuniks kõrbenud leivakannika. Tean, et ta armastab neid! Tüdruk on veidi uje, ei vaata silma. Kükitan ta silmade kõrgusele. Ta naeratab veidi eemalolevalt. Panen käed õblukestele õlgadele. "Ütle alati välja oma arvamus ning õpi kehtestama piire," lausun. Veidi ärev pilk vilksatab elutoa poole, kust kostab vanemate hääli. "Nii on ka neile parem," julgustan veel. Siis tõusen püsti. Asetan käed lapse pealae kohale. Mu huuled liiguvad vaikselt. Silitan kaht peenikest patsi. Me pilgud kohtuvad. Nüüd on see tehtud. Tüdrukuke pöörab ümber ja läheb. Tema tuba on koridori lõpust vasakul...

Muulil

 Mulle tohutult meeldivad kaugele merre ulatuvad poolsaared, maaribad, kaljud või muulid. Kui vähegi võimalik, turnin neid mööda kaugeima võimaliku punktini, sinna, kus viimase kivimüraka sädelev selg laine laine järel üle uhutakse ja edasi terendab vaid mäslev meri ühes taamal taevaga ühineva silmapiiriga. Mulle meeldib olla lõputu avaruse tunnistajaks, lõõtsuda tormituulte meelevallas, tajuda looduse ürget jõudu ja ometi tunda end turvaliselt- sest silmapiir on ju vaid inimlik mõõde ja vastaskallas tajumise küsimus...

Sel korral hüplesin Pärnu muuli toredatel kividel. Mul oli seljas sellisele tegevusele hoopiski mittevastav rõivastus- hele villane jakk, kaamelikarva püksid ja kerge kontsaga saapad. Olin ju tulnud hoopiski konverentsile, kus pidasin muuhulgas ettekande. Mõte minna muulile kõndima oli küpsenud spa kõigutamatus rahus, merevaatega mõnusas toas. 

Pärnu muul on laotud suhteliselt ühetasastest kividest. Mõtlesin selle olevat otsekui inimese elutee. Ütleme, et keskmised, enam-vähem ühesuurused lameda seljaga kivid, millel on kõige hõlpsam hüpata, olen kogu oma teekonnaga mina ise, kõrvalasetsevad aga mu lähikondlased. Äärtel on koha sisse võtnud kaugemad, ajutisemad ja juhuslikumad tutvused. Elu (ehk raja) jooksul kivid muutuvad- lähedasemad vähem, kaugemad enam. Muuli lõpus jäävad äärmised kivid üha väiksemaks, kuni kaovad sootuks. 

Mõni kivi su "lähikondlastest" ehk kõrvalrajalt võib olla tahumatu, jättes sinu ja tema vahele prao, kraavi või lausa haigutava augu. Samas teine, sama tahumatu, naaldub su külge, otsekui hoolikalt paigutatud sobiv puzzletükk. Nagu eluski- mõnega sobid vaat et kõiges, teisega tekib aga vaid mõningaid kokkupuutupunkte.

Eks me ole kõik omamoodi tahumatud- nagu muulikivid. Oi, kuidas olen vahel hädas iseenda tahutuse, lihvituse ja perfektsuse tagaajamisega! Enamik inimesi tundub suutvat sellega märksa leplikumalt toime tulla. Minu siseheitlused haaravad ikka vahel ka kiviraiduri tööriistakasti järele!

Muide, ka "oma kindlal rajal" võib vahel varitseda mõni märg kivi, mis sunnib hüppama kõrvateele. Teate ju küll, mida tähendab, kui kivi on märg? See on otsene oht libastumiseks! Või veel hullem- pikali prantsatamiseks! Niisiis- kui muul tähendaks ainult üht rivi sirgelt laotud kive, ei oleks sedapuhku millelegi- ehk selle jutu kontekstis kellelegi toetuda. Mina vajan küll aeg-ajalt "hüppeid kõrvale". Ärge seda nüüd valesti mõistke! Vajan lihtsalt teistelt, kõrvalolevatelt kuivadelt kividelt, toetust. Küünarnukitunnet. 

Saapatallad, olles kokku puutunud märja, lainete poolt üleuhutud kiviga, vajavad kuivamiseks aega. Seni tuleb olla hüpetega tohutult ettevaatlik. Need on otsekui raskemad perioodid elus, mil tuleb teha kaalutletud otsuseid, võibolla hetkeks lausa peatuda. Kuni saapatallad kuivavad, ei teeks paha ka üle õla oma teekonnale tagasi vaadata. Mina vaatasin ja kujutage pilti- mu seljataga laius kogu oma värviilus sügisene vikerkaar. Küllap on me kõigi olevikus ja minevikus palju kaunist- unustame vaid tihtilugu vaadata ja märgata. Või on kogu aeg kiire... 

Kukkumine siiski tuli. Tean ka, miks. Ma ei märganud, et mu oma rada kadus ühel hetkel lihtsalt ära. Lamedate kivide asemel kõrgusid üksikud, ebakorrapäraselt laotud kõrged mürakad. Kaotasin pinna jalge alt just hetkel, mil otsustasin tagasi pöörduda. Mu jalg libises otsekui suusk kahe kivi vahele, külg ja vasak käsi prantsatasid neist ühe kivi konarlikule turjale. Päikseprillid aga pudenesid otse vette. Minu ilusa heleda jaki vasak käis kattus hetkega vetikate ja sopa kummalise kompotiga. Luud-kondid tundusid terved olevat. Ainult et... ma ei julgenud enam liikuda. 

Kas pole ka päriselus nii, et mõni kriis või prohmakas võtab meilt julguse edasi liikuda, see "oma tee" uuesti üles otsida? Vahel oleks vaja tunnetuse taastamiseks... võtta vaid saapad jalast! Seda ma tegingi. Imestasin, et kuidas ma varem nii lihtsa asja peale ei tulnud. Kivid ei olnud sel oktoobripäeval sugugi külmemad, kui suvel. Jalatallad tunnetasid eksimatult iga konarust neis, iga väiksematki ebatasasust. Ka märg kivi andis taldadega kokkupuutel silmapilkse hoiatuse. Pealegi, paljajalu polnudki niiväga libe. Kekslesin kergelt nagu hirv. Minu teekond tagasi kaldale kestis minekust poole vähem ja oli poole teadlikum ja kindlam. 

Kes üldse ütles, et ma tingimata pean jõudma muuli lõppu? Mänglevad lained ja silmapiir paistsid ju veidi kaugemaltki ilusti kätte! Ka elus seatavad eesmärgid peaksid olema ikka hõlpsasti täidetavad. Pisut pingutust on igati okei. Liiga kõrged nõudmised võivad aga vaid sandistada.

Paljajalu kivilt kivile hüppamine oli minu teraapia. Minu sügav tunnetus teekonnast. Lihtsate tõdede kordamine, eksimuste andestamine, tahumatuse tunnistamine, suurepärane punkti- ehk hetkes kohalolu massaaž. 

Ja lisaks naiseliku väega taastäitumise ilus hetk. 

Vanaemaks olemise aegu

Vanaemaks olemise aegu
tänasega tahaks vesta juttu,
partneriteks minevik ja praegu,
teemaks: miks nii otsatumalt ruttu?

Homse kohvitassi jätaks võtta,
kui on taas see hetk, mil pole kiire,
tänasega vesteldes ei tõtta
ükski meist. Sest ajal pole piire. 

Lapselaste hingamise saatel
lõunaunest rännak saab, kus eile
omandamas hoopis teise vaate
põlvest põlve hoolivaile meile.

Meile, kes kord väikste plikadena
paljasääri mere poole jooksid.
Minagi seal lippan, oh mis kena! 
Eile, kas veel kohvilisa tooksid? 

Homsesse meid kellakägu kukub,
tänasise minevikku lisab.
Minagi kord vajun ajalukku,
ometi on ema mul. Ja isa. 

Põlvnemist ja olemise homset
tänasega rahulolu aitab
hoomata. Ja vanaema kombel
pehme käega laste põski paitab…

Kodune hommik

 Kodustes hommikutes on rohkelt õnnetunnet, aga see ei ole tavapärane, südamest õhkupaisatud õnn, mille olemasolust kõik ümbruskaudsed osa peaksid saama, vaid vaikne, sissepoole õnnelik olemine. 

Kodused hommikud on pikad, palju pikemad, kui töised. Nad kätkevad endas lõputuid võimalusi muuta päev kauniks ja rahuldustpakkuvaks ja samas asetavad nad sind otsekui vaatleja positsiooni. Aurav teetass serveerimislaual tugitooli kõrval ja sealsamas süüdatud küünal sisendavad rahu- ja turvatunnet. Täna on aega, näivad nad otsekui kinnitavat. Eesootav päev tundub kui lõputu väli, mida mööda rahulikult astuda, siit-sealt üht-teist kohendada ja jälle edasi liikuda. 

Mitte midagi tegemise võimalus annab tohutu vabaduse tegutseda. Ja just need väljamõõdetud liigutused, mida ses vabaduses enesele lubame, sisaldavad uskumatut produktiivsust. Isegi kella sekundiseierid, mis tavapärase tormamise foonil hobuse moodi galoppi lasevad, on kodusolemise päeval laisad ja väärikad, ulatades aega otsekui kingitust, pakituna tillukestesse kuldsete hetkede pakendeisse. Vaatlen neid vaikselt ja asetan ettevaatlikult Tänase Hommiku mälestuste riiulile. Ma ei julge õieti hingatagi, kartes seda ilu ja igaviku tunnet millegi järsu või kohatuga purustada. Rind paisub teadmises, kui palju on mu ümber ja mus eneses hardust ja armastust. Tõmban ettevaatlikult sõrmega üle oma hingekeelte, need hakkavad ükshaaval helisema ja moodustavad üheskoos vaikusesse haihtuva akordi. Mul pole millestki puudust.

Vaikus. Nii õues kui toas. Rikkalikult õitsev orhidee pakatab akna juures rõõmust nagu ülestõumiskoraal. Pilk sinna ja mingit muusikat pole vajagi. Õueslebav vettinud kõdu saab siin ja praegu kinnituse ilusalt elult eneselt. Surma pole, ta on võidetud! Tohutut punast õit avanema paisutav ratsuritäht küütleb suure akna poole otsekui baleriin, pihalt peenike ja läbinisti nõtke. Nii et ka tantsu pole täna vaja. Siin minu aknaraamidega ääristatud sügismaalil on surmatants tõeliselt võidukas. Muidugi elu poole. 

Pean ma siis iga kord ise pildil olema... Täna aitab vast sellestki, kui lihtsalt tunnetan. Tunnetan võimalust  minule kingitud hetkedega teiste inimeste elu paremaks ja lihtsamaks muuta. Huvitav, et just siin, selles vaikuses ja küünlaleegi kumas avaneb mus võime märgata läbi jumaliku prisma. Leida halastust, mõistmist ja meelerahu. Ja on see siis midagi suurt, nagu olen alati arvanud? Ei, kõik puhkeb õide läbi pisiasjade, läbi sellesama väikese toa, kus soe sall õlgadel vaikust ja tardumust püüan. Järsku täituvad kõik tassid, mida ammuilma tühjaksvoolanuks olen pidanud. Mu hing astub kikivarvul ja imestab. Kõik on järsku nii paigas. Minevik, loogilised rajad ja praegune hetk. Väike ämblikupoeg lehvitab mulle laest oma tillukest koiba. Sinu ja minu teekond...

Täna ma ei naera, sest naeruga pillutan tihtilugu laiali oma sisemist peataolekut. Praegu olen lihtsalt hiirvaikne ja õnnelik. Täna on ülesehitamise päev. Läbi iseenese väljamõõdetud liigutuste, läbi akna, läbi silmaga hoomatavate peatuspaikade. Peatuspaigad ongi kõige olulisemad. 

Korraga tunduvad hakkavat helisema kõik hingekeeled minu ümber. Ah siin te siis oletegi, te puhtad ja ilusad! Siin te oletegi, männitüvedes, põõsastikus, pruunikstõmbunud sõnajalgades ja hallis taevas. Lehtedes sopsutava musträsta kiiresti põksuvas südames, kasukat vahetava orava rutakas üles-alla teekonnas. Absoluutses tardumuses. Täielikus vaikuses. Ja ometi liikumises. Elus. On see hiiglaslik harf või kogunisti orel mis hingekeelil kõlama on löönud, aga mida inimkõrv ei kuule? Olgu mõlemad, elu vastandlikkuses. Liikumises ja seisakutes, vaikuses ja muusikas, maalidel ja päriselus.

Näilisus

 Ta oli sageli mõelnud, kelle jaoks ta õigupoolest oma elu elab. Selle elu näiline kordaseadmine oli võtnud tubli tüki ta olevikust ja närvikavast. Talle tundus, nagu peaksid kõikidel inimestel olema ühesugused ootused, vajadused ja tahtmised, millest moodustub "õige elu kesktee" ja ta ei taibanud pikka aega, et see on kõigest näilisus. 


Muidugi oleks kõige lihtsam olla kõikide moodi. Omada elukaaslast ja pangalaenu, käia tööl ja jälgida õhtuseid uudiseid. Ümbruskonnal on selliste inimestega kõige lihtsam suhestuda. Säärased näivad elavat neile sarnasel viisil, pälvides sellega kõikide vaikiva tunnustuse. 

Tegelikult ei tehta midagi ka pahvikslöömise puhul. Pahvikslööja ise on tihtilugu rohkem närvis, kui ümbruskond, kes pahviks löödi. Tavapärane ju pildilt ei eristu, küll aga see, kes teistmoodi julgedes rambivalgusesse sattus. Need, kel on lapsepõlvest kaasas kehva esinemisnärv, jäävad pigem ümbruskonna ootustele truuks või peidavad oma loomuse traumeerivamad osad sügavale saladuste laekasse. Katsugu keegi selle kaant liigutada!

Justnimelt nii oli ta teinudki. Pugenud oma teistsugususega peitu. Näiliselt oli ta olnud haavatav üksijäänud naine, sest üksijäänud naised ongi kõik katkised ja ümbruskond vaatab nende peale veidi haletsevalt ja vangutab tasakesi pead, et mis teha. Üksijäänud naistelt eeldatakse vähemalt näilist haledust, veekalkvel silmi ja üüratut töövõimet mingis haridust mittenõudvas asutuses, et ühiskonnal oleks, millega suhestuda. Ümbruskonnale oleks jõukohane üksijäänud naise käest küsida, kuidas ta ometi toime tuleb, ja vastuseks kuulda vaid ohet. Üksijäänud naine annaks ümbruskonnale sellega signaali, et parem on oma kõrval kedagi omada.

Institutsioonides, kus naise roll on siiani pigem alluv, oleks üksijäänud naine natuke nagu ullikese rollis. Tähtsatesse otsustesse teda ei pühendata, sest ta haigetsaanud närvisüsteem ei pruugi seda välja kanda. Üksijäänud naine on samas kindlasti väga oodatud. Kohvi keetma, nõusid pesema või kaasteeliste lapsukestega tegelema. Need ülesanded on üksijäänud naisele jõukohased. Talle näidatakse hoolitseval moel ta staatust ja kuuluvust. 

Ta oli seda kaua aega kõrvalt jälginud. Elu oma näilisuses ja võlts turvatunne sellest, et on kirjutamata reeglid, mida järgides ei saabu küll õnn, vaid ümbruskonna heakskiit, olid muutnud ta mässajaks. Aga esmalt ta eemaldus, sest ta ei sobinud enam sellesse kuvandisse. Ta kasvas sellest välja. Tal oli öelda ja kaasa rääkida. 

Ta oli üsnagi palju lugenud, kuulanud ja tunnetanud. Tema sisemaailm oli ta enese jaoks tähendusrikas. Ta eluteed oli üha valjemini hakanud juhtima südame hääl. Kirikus kutsutakse südame häält ka Jumala juhtimiseks ja kõige julgustavam oligi see, et mida rohkem ta seda häält kuulas, seda kindlamini tundus Jumal teda õiges suunas juhtivat. Ümbruskond oma näilisuse ja turvalise rollijaotusega tundus olevat seisnud tema ja Jumala vahel. Oli aeg see kõrvale lükata. 

Rambivalgus langes ta peale, aga ta ei kartnud seda. See, kes kartis esineda, oli väike tüdruk temas. Naised ei karda. Hirmu taandumine on üks oluline murdepunkt näilisuse murdmise teel. Muidugi on ümbruskonnale šokeeriv, et üksinda jäetud naine julgeb näilise turvalisuse hüljata ja oma rollist lahkuda. Elada nagu heaks arvab. Valides tantsusoovi korral selle, kes temaga tantsib, valides filosofeerimissoovi korral selle, kes temaga filosofeerib, valides puudutussoovi korral selle, kes teda puudutab. Valides vaid selle, kes ta vajadusi mõistab. Sageli valides ka üksinduse. Aga üle kõige valides armastuse. 

Tegelikult ei tehta ümbruskonna pahvikslöömise korral midagi. Näiline turvalisus tavapärasuse raamides manitseb mitte reageerima. Võibolla vaadatakse lihtsalt mujale. Köhatatakse ja tehakse teist juttu. Nii et võib olla täiesti aus ja alasti. Kuidas saakski iseendaks, naiseks ja armastatuks kasvanule miski ohtlik olla? Kogu selle turvalise näilisuse juures - ei miski. Ainult süda loeb.

Õnnetunne

Rõõmuvitamiinid ja õnnehormoonid astuvad sinu ja minu käevangus sätendava valguse poole, teispool tardumuse ja paigaltammumise tumedat piiri...